Kodus on sinine taevas, kodus on päike nii soe.

Elu on lill, mis tihti tahab ära närbuda. Mitte suurel määral, kuid väheke küll. Eile oli üks parimaid päevi mu elus, ma sain tunda ennast hästi, halvasti ja normaalselt. Ma ei mäletagi, millal ma ennast hästi oleksin tundnud, tihti on palju vigisemisi ja vingumisi, mis mu päeva lõplikult kaugustesse viivad. Kuid eile seda ei olnud. Kui ma õigesti mäletan.
Tallinn on muserdav koht, elu on kiire, inimesed on ülbed. Aga mitte kõik. On inimesi, kes pakuvad mulle lohutust, hoiavad mind ja taluvad mu sarkastilisi kommentaare. Mina seda ei suudaks, kui aus olla.
Veronika, Karl ja Robi - peamised eilsed nimed, keda võiks esile tuua. Poole päeva pealt sai Robi oma semudega kokku, mina läksin Veronika juurde, kus ta ei lasknud mul telekast uudiseid vaadata. Tegelikult, kui päris aus olla, siis ma eriti ei tahtnudki. Mitte, et ma televiisorile "ei" nüüd ütleksin, kuid mul oli võimalus väärtuslikumat inimest vaadata. Kuidas sellisest võimalusest ära oleksin suutnud öelda?
Eile olin tubli poiss. Tegin totrusi vahepeal, kuid vähemalt said inimesed naerda. Päeva tipphetk oli see, kui Robi mu rahakoti sai enda valdusesse. Venelaste kohvikus ostis endale pannkooki. Elu on ilus.
Päeval juhtus palju põnevat, kuid ma ei hakka seda siin arutlema. Kes teab, see teab.


:*