Oh my goosh.

Igav on. Külm on. Nõme on. Mind muserdab see mõte, et esmaspäeval peab kooliõpingutega jätkama. See tekitab täiesti sünge depressiooni. Juba sellele mõeldes tundub elu kuidagi..kurb. Aga eks on ka muid ajendeid. Kes teab, see teab.

Mis ma teinud olen, et ma siia midagi enam eriti ei kirjuta? Maganud. Mul lihtsalt pole siia midagi kirjutada. Iga päev sarnaneb kuidagi eilsele. Võiks midagi teha, et igav ei oleks, kuid ma ei viitsi vist. Lootus sureb viimasena, nagu räägitakse.

Viimastel päevadel olen ma väga palju pead paitavat muusikat leidnud. Just nimelt muusikat. See oli hea idee jõlkuda last.fm'is ringi, otsides similar artistide alt minu lemmikutega sarnanevaid vänte. Aega võttis, asja sai. Kuigi, mu muusikalised eelistused on kuudega tohutult muutunud. Aga mis siis? Ma mäletan seda aega, kui me Robertiga Blink'i armastasime. Mina armastan siiani. Vahet ei ole, et muusika eriti peale ei lähe, vaid nende düüdide pärast, kes seda muusikat teevad. Geniaalsed.