This is no.

No-noh? Hästi praegu. Hästi läheb.

Kool algas, olin lahe, läksin kooli. Koolis ei toimunud mitte midagi erilist, kõik sama vana jura, sama nagu eelmine veerandki. Kuid, varsti lõpeb see lõputu õudus. Kui päris aus olla, ma ei ole kindelgi, et ma tahan, et see lõpeks. Kõik on nii sügavale siiski imbunud. See pole siiski minu teha. Tuleb mis tuleb, elame üle.

Teoreetiliselt peaks geograafiat vaatama. Homme on seal mingi võrratu kaardi-töö, mida ma ilmselgelt oskan. Tuimalt peab ennem tunde pähe taguma. Mis muud.

Hea jogurt oli. Tahaks veel midagi, hehe. Hehe. Kevinit võiks üle pika aja kohata. Laupäeval ehk kohtabki, kui kõik hästi läheb. Ilmselt ma ei viitsiks oma perset kuhugi vedada, kuid põhjus on hea. Väga hea, liigagi hea.

Mul on muhk peas. Peaks nüüd tassi ära pesema, kuid ei viitsi.

Oh my goosh.

Igav on. Külm on. Nõme on. Mind muserdab see mõte, et esmaspäeval peab kooliõpingutega jätkama. See tekitab täiesti sünge depressiooni. Juba sellele mõeldes tundub elu kuidagi..kurb. Aga eks on ka muid ajendeid. Kes teab, see teab.

Mis ma teinud olen, et ma siia midagi enam eriti ei kirjuta? Maganud. Mul lihtsalt pole siia midagi kirjutada. Iga päev sarnaneb kuidagi eilsele. Võiks midagi teha, et igav ei oleks, kuid ma ei viitsi vist. Lootus sureb viimasena, nagu räägitakse.

Viimastel päevadel olen ma väga palju pead paitavat muusikat leidnud. Just nimelt muusikat. See oli hea idee jõlkuda last.fm'is ringi, otsides similar artistide alt minu lemmikutega sarnanevaid vänte. Aega võttis, asja sai. Kuigi, mu muusikalised eelistused on kuudega tohutult muutunud. Aga mis siis? Ma mäletan seda aega, kui me Robertiga Blink'i armastasime. Mina armastan siiani. Vahet ei ole, et muusika eriti peale ei lähe, vaid nende düüdide pärast, kes seda muusikat teevad. Geniaalsed.

Through the trees.

Tee on hea.

Päev ilma blogita.

Päike paistab, kuid väga külm on. Taevas on selge ja mul on nohu. Ma võiksin mingit filmi hakata vaatama, kuid ma ei viitsi. Kuulan rahulikult muusikat edasi ja olen lahe.

Trumani show.

Päev kulges täna rahulikult. Põnevust jagus, vahet ei ole, et filmi-siseseid peamiselt, kuid asi seegi. Mida mul paremat teha on, kui istuda toas ja vaadata mingit head filmi, juua kuuma teed ning süüa maitsvat pirkut? Uhuu, on küll tegelikult. U kno, hehe.

Mu ema oli täna väga mõistev nooruk. Ma ei tea, millest see tuleneb, kuid tal oli hea tuju täna. Saime rahulikult rääkida, vaadelda ja naerda. Polegi ammu seda tunnet tundnud, koguaeg on mingid tegemised. Vahest on lihtsalt hea istuda tooli peal ja olla, lihtsalt olla. Proovige järgi, ehk aitab ka teid.

Külmkapp on tühi, polnud midagi süüa. Tegin mingeid leibu, jõin mitte midagi, lugesin lehte ja vaatasin Robit. Õigemini, Robi mängis lahedat, jälle. Talle sobib see suurem tunnel. Hehe.

Ei ole midagi lisada enam.

Joodikud.

Nüüd on see käes! Totakas aasta, 2010'nes aasta. Midagi head vist oodata ei ole, kuigi aasta algus oli üpris silmatorkav. Päike paistab, elu on ilus. Üldiselt, süüa ei taha nähagi, verivorstid ja kartulisalatid on ilmselgelt pinda hakanud käima, lõhnast juba hakkab pea ringi käima. Mandariinist tegelikult küll hetkel ära ei ütleks.

Külm on. Midagi pole teha. Igav on.